Sisekaitseakadeemia kriisipsühholoogia õppejõud selgitab – „Kui mul on see sümptom, kas olen haige?“ – „EI!“

Praegusel hetkel köhatab planeedil Maa üle miljoni inimese, sest neil kurgus kraabib – kas neil kõigil on COVID-19?

Kindlasti mitte! Kuigi köha on ühine sümptom, ei tähenda see veel haiguse diagnoosi. Tänase päeva seisuga (13. aprill, 2020) on registreeritud maailmas üle 16,5 miljoni tehtud COVID-19 testi, neist viirusele positiivseid keskmiselt 12% (varieerudes riigiti – Eestis 4.3%). Ehk siis praegu on Eestis köhatavatel inimestel on üle 95% miski muu põhjus köhatamiseks. Seega enamus inimesi, kellele on COVID-19 test tehtud on tundnud teatud sümptomeid ja enamus on eksinud.

Ülemuretsemine on tervisele kahjulik!

Maailmas on tuntud „arstiteaduse tudengi haiguse“ (interni sündroom) nime all levinud seisund, kus noored arsti-tudengid õppides teatud häireid või haiguse sümptomeid tunnetavad endal olevat..

Seisundit aetakse tihi segamini hüpohondriaga, mis on sügavam põhjendamatu mure oma tervise pärast, arvates ise endal olevat teatud haigus, isegi peale arstide vastupidist seisukohta. Rohkem on interni sündroom sarnane nosofoobiaga, kus inimene kardab nakkuda või haigeks jääda olukorras, kus see hirm on irratsionaalne.

Praegusel hetkel maailmas ei ole sugugi irratsionaalne karta nakatuda COVID-19 viirusesse, vastupidi sellest hoidumise ettevatlikkus on teatud määral solidaarselt vastu võetud sotsiaalne norm – #minapüsinkodus!

Samas ei saa märkimata jätta, et infohulk haiguse ja selle sümptomite kohta meie ümber on ülemäära suur. Info paljusus võib kahjuks paljusid meid ja meie lähedasi muuta ennast ise haigeks diagnoosivaks teise- või kolmandakursuslaseks. Hirm nakatumise ees paneb meid muretsema ja meie siseneme stressi.

Kõik algab sellest samast köhatusest, aevastusest, peavalust, kurguvalust, väsimusest või palaviku tundest – me tõdeme äkki, et miski meie enesetundes on teisiti. Me teame, et praegu valitseb kõikjal oht nakatuda COVID-19-sse ja me meenutame kohe, kus me võisime selle viiruse saada. Igaüks meist on piisavalt aus iseenda vastu, et leida kiiresti hetk, kus me nakkusest hoidumise ettekirjutusi sellisel moel ei täitnud nagu oleksime pidanud. Käivitub muretsemisahel ja nüüd fokusseerime me tähelepanu rohkem oma tervisehädale, küsides enda käest – kas mul valutab kurk selliselt nagu siis, kui ma olen külmetanud või nagu siis, kui mul on olnud mingi viirus? Kas mu temperatuuriga kaasnev väsimus on äkki sellest, et ma ei saa piisavalt õhku? Koheselt proovime hingata sügavalt sisse ja välja ning võrdleme seda varem kogetud haigusnähtudega. Isegi kui sümptomid tunduvad tuttavad ning ütleme endale, et viirust meil ei ole, on meil sügaval peas mõte – äkki on mul kergem vorm COVID-19-st või olen ma hoopis asümptomaatiline viirusekandja – areneb stress.

Stressi arendedes läbime me Austria endokrinoloogi Hans Selye (1907-1982) üldise kohanemissündroomi teooria järgi 3 faasi, mis individuaalsetest erinevustest sõltuvalt on erineva aja kuluga (kõik kokku alates 3 päevast kuni 2 nädalani).

1. Häire faasis algab stressoriga kohtumisest, inimeses tõuseb ärevus, ta tunneb, et tal pole võimalusi tekkinud olukorda lahendada, peas on muremõtted.
2. Vastupanu faasis energiat tööd teha veel on. Inimene tegeleb mõttes lahendamata probleemiga ja muretseb, see omakorda pingestab ja kurnab organismi ning psüühikat.
3. Kurnatuse faasis on jõud otsas. Sellesse faasi jõuame, kui stressori mõju on jätkunud ja muremõtetele meie peas ei ole leitud lahendust. Organism on pidevast ülepingest kurnatud, arenema võivad hakata või oma sümptomeid näitama südame-veresoonkonnahaigused, maohaavandid, unehäired ja ka psüühilised häired sh alkoholi liigtarbimine, depressioon, käitumishäired jm. Oleme jõudnud tervisehädadeni, mida arstiteadus nimetab psühhosomaatilisteks häireteks.

Kuidas mõelda ja käituda nakatumise hirmus?

Psühholoogidele ja psühhiaatritele on tuttav, et erievate psühhikahäirete psühhootilised sümptomid tugevnevad ja sagenevad näiteks jõulude ajal või enne jaanipäeva. Samuti on pikaaegse staažiga vaimse tervise eest hoolekandjatele tuttavad sarnaste psühholoogiliste murede esilekerkimine erinevate patsientide seas samal ajaperioodil. Võiks isegi öelda, et psühholoogilised mured lainetavad sünkroonis maailmas toimuvate muutustega. Praegusel hetkel on COVID-19 hirm see, mis kogu maailma sünkroonis raputab.

Meedias räägitakse paanikast ja hirmust kord kui normaalsest, kord kui ebanormaalsest nähtusest. Üldjuhul kehtib reegel – psühholoogiline reaktsioon on normaalne siis, kui inimesel on sellest kasu. Kui mingi emotsioon inimest segab, tema rahulolu ja eluolu häirib või teisi häirib, võime rääkida ebanormaalsusest. Ebanormaalusus tähendab ravi ja tervenemise vajadust.

Ülemaailmsete ametlike terviseorganisatsioonide ja Eesti Vabariigi Sotsiaalministeeriumi allasutuse Terviseameti suunised on teaduspõhised ja kehtivad! Mõelda ja käituda tuleb nendele suunistele vastavalt, mitte rohkem ega vähem. Ülemõtlemine ja muretsemine tähendaks stressi arenemist, mis toob kaasa hirmu, paanika ja rahulolematuse tõusu ehk siis kaldumise ebanormaalsusesse. Alamõtlemine tähendaks ükskõiksust nii enda kui ka kaasmaalaste osas ja ka kodaniku kohustustest kõrvalehoidmist.

Soovitus – täidame riiklikke ettekirjutusi nii kohusetundlikult kui saame ja püsime tasakaalus oma mõtete ja käitumisega. Igaüks vastutab oma mõtlemise ja käitumise eest ise – maailm on väike.